Pola­ris endise nimega Vox, prae­guse nimega Grass­hop­per on pan­dud pärast suurt remonti müüki:

http://www.veetehnika.ee/kasutatud/auto.php?id=887862

Hind: 7700€

Tekst: And­res Aavik

Kui­das Jens Eneli lei­dis, ei usu üldi­selt keegi. Väi­de­ta­valt tegi ta „tööd“, kui veetehnika.ee lehel mil­jo­nik­roo­niste ja kal­li­mate aluste vahelt 79 000 krooni maksva Pola­rise lei­dis. Kont­rast tun­dus nii­võrd jabur, et proo­vi­sõit lepiti kokku juba järg­miseks päe­vaks ning sõi­du­päeva õhtul oli teh­tud ka otsus oma esi­mene pur­je­kas osta. Aasta oli 2008. Tõsi, see ei olnud Jensi elus esi­mene kord seda tüüpi alust näha — 90date aas­ta­tel lõpus käidi koos onuga Piri­tal Pola­rise pro­to­tüüpi uudis­ta­mas ja pea­aegu oleks ka kau­baks läi­nud. Oma aja kohta oli tege­mist müs­ti­li­selt võim­sate joon­tega puhast­verd võist­lus­paa­diga. Eks tege­li­kult teki­tab Pola­ris veel tänagi sama emotsiooni.

Eneli on väga staa­ži­kas ja kireva aja­looga paat. Algus­aas­ta­tel kuu­lus ta Tal­linna Polü­teh­ni­li­sele Ins­tituu­dile ning sel­lest ajast pole ka suurt midagi teada. Järg­mine oma­nik oli Too­mas Soots, kelle juh­ti­misel tuli paat kaks korda Eesti meist­riks ava­me­re­pur­je­ta­mises ehk Muhu Väina rega­til. Teada on veel ka vähe­malt üks hõbe ning üks nel­jas koht. Peale seda on Ene­liga lühi­aja­li­selt sõit­nud veel mit­med kap­te­nid, oma­niku kindla käe puu­du­mise tõttu on Jens pida­nud ka kõvasti vaeva nägema. Paat oli käest ära las­tud ning pärast esi­mest hoo­aega tuli ette võtta suu­re­mad reno­vee­ri­mis­tööd. Pal­jud tööd tuli ise ära teha. Aga see pole õnne­likku ree­de­rit kübetki mor­jen­da­nud. Pigem on pan­nud paati ja selle hool­da­mist aus­tama ning mõistma.

Mis on Eneli juu­res eri­list? Sellele on kap­te­nil kohe mitu vas­tust võtta. Kõi­ge­pealt kõige lahe­dam mees­kond. See­jä­rel pikk ja kirju aja­lugu. Tänu Too­mas Soot­sile teavad paati kõik Eesti pur­je­ta­jad ning pal­ju­del on temast ka mõni lugu rää­kida. Ja sugu­võsa on suur: lõpp­e­nud suvel kohati kokku suisa viit Eneli pur­je­num­briga purje, seda mõne teise paadi peal – tunne on nagu võõ­rasemal, kes on oma vanade pur­je­dega tei­sed oma tiiva alla võt­nud. Ene­lil on mui­dugi oma ise­loom. Paat hak­kab lii­kuma ja vesi vili­sema juba 4m/s puhuva tuu­lega, sageli kui sõsar­lae­vad. Neiu on ka pirt­sa­kas ja raske talt­su­tada, väga tund­lik trimmi suh­tes. „Kõige kii­rem vanade pur­je­dega paat“, muhe­leb Jens. Lisaks on ta terve mees­konna kahe hoo­ajaga muu­tu­nud täiesti eba­usk­likuks. Kui Vanale ei vala, siis läheb alati midagi untsu. Ja kui juba üks asi läheb, siis läheb ikka teine ka.

Miks siis ikkagi peaks täie mõis­tu­sega ini­mene omale säärase pirt­saka, mitte just esi­me­ses noo­ruses võist­lus­paadi soe­tama, mis tahab kõvasti hoolt ja armas­tust? Ega ei peagi, vas­tab Jens. Ega vist ole ju ka täie mõis­tuse juu­res kip­per, kes kl 18:30 alga­vaks võist­luseks on kai peal val­mis juba 16:00 ja ei suuda starti ära oodata. Eks ta oma­moodi tõsi ole, oleme kõik ühte­moodi kai peal reas.

Tekst: Pee­ter Bõstrov

Kui Priit Põldma oli mõned aas­tad merel huvi­sõite tei­nud, muu­hul­gas jaht Lin­daga Got­lan­dil ja Chris­tiansø saa­rel käi­nud ning Väiname­rel sei­la­nud, oli käsi merele antud ja alga­sid oma jahi otsin­gud. 1998 saigi Priit mõned aas­tad Ridas Jahts hoo­vil seis­nud Polaris-tüüpi kere oma­nikuks, val­mis­ta­mis­aasta 1991, toot­mis­num­ber 16. Leht­kiilu ja kere­kuju järgi on see Pola­rise nn modi­fit­see­ri­tud variant. Miks lan­ges valik just Pola­ri­sele, polegi lõpuni selge, aga tagant­jä­rele osu­tus otsus õigeks: vee­rand­ton­nise ülal­pi­da­mine on võr­rel­des suu­re­mate jahti­dega tun­du­valt soodsam.

Koos­töös fir­maga Ridas Jahts komp­lek­tee­riti mast, tag­las ja muu vaja­mi­nev. Lei­laks ris­ti­tud alus lasti vette 20. juu­lil 1998 ja tea­daole­valt onLeila üks vähe­seid võist­lus­jahte Pola­riste seas, kes on vet­te­lask­mi­sest peale ühe ja sama oma­niku käes olnud. Esialgu sõi­deti rahu­like ilma­dega Tal­linna lahel ja käidi Nais­saa­rel. Nagu süües kas­vab isu, nii tär­kab ka merel sõi­tes soov nihu­tada sil­ma­piir üha kau­ge­male. See­tõttu võt­tis Leila juba aas­tal 1999 ette Muhu Väina regati. Esi­me­sel kor­ral auhin­na­kohtade kon­ku­rent­sis osa­le­mist ei ooda­tudki. Ees­mär­giks seati, et jaht ja mees­kond ter­veks jääk­sid ning et peale etappi vähe­malt bändi esi­ne­miseks sada­masse jõu­taks. Need ees­mär­gid ka täi­deti. Leila esi­me­sest Muhu Väina rega­tist on kap­te­nil mee­les ka õnne­lik õnne­tus, Lei­lal puru­nes Pärnu –Kihnu eta­pil tuge­vas tuu­les vöörstaagi vöö­ri­kin­ni­tus. Masti mur­du­mist takis­tas vöörikantslisse

kin­ni­ta­tud gen­na­ke­ri­vall, nimelt sõi­tis Leila esi­me­sed aas­tad gen­na­keriga, mis oli Priidu sõnul vee­rand­ton­nise Pola­rise jaoks üks iga­vesti kap­riisne puri. Pol­nudki siis muud, tagasi Pär­nusse keevitama.

Roo­mas­saa­rest ala­nud 2004. aasta Muhu Väina rega­tilt mee­nub Prii­dule, et esi­me­sel eta­pil käi­sid pal­jud jahid Alli­rahu mada­liku ümb­ru­ses kii­luga kivi­del. Sõi­deti siis üks­kord hil­jem kõva ilmaga Roo­mas­saa­rest Tal­linna, Alli­ra­hust loode poolt mööda. Vae­valt jõu­dis Priit suvi­seid Muhu Väina int­si­dente mee­nu­tada, kui mada­laks läks ja bulba oht­liku kolina saa­tel mööda kive käis. Jõuti veel purje järgi lasta ja kap­ten asus kurssi kont­rol­lima. Navi­gat­sioo­ni­viga oli vae­valt paar meet­rit ja pöör­de­märk oli GPS-is karile liiga lähe­dale pandud.

Esi­mes­tel aas­ta­tel sõi­tis Leila soo­di­mees Heiki Jüri­loga, 2003. aas­tast tänaseni on trim­meriks Jaan Laasalu. Tõsi­asi on, et võist­lus­jaht kulub huvi­pur­je­ka­test mit­meid kordi kii­re­mini ning paran­dusi ja täius­ta­mis­töid on Lei­lal teh­tud kogu aeg. Koge­muste suu­re­ne­des uuen­dati ja trim­miti tag­last – esialgse gen­na­keri asen­das spin­na­ker, tõsise hüppe kii­ru­ses andis masti vahe­tus 2009. aastal.

Priidu arva­tes on Pola­riste ja vee­rand­ton­niste võist­lus­klassi juu­res eriti tore kap­te­nite ja mees­kon­dade sõb­ra­lik, oma­va­hel tihe­dalt suht­lev selts­kond. Ehkki võist­luses köe­takse sageli kired kuu­maks, jät­kub hil­jem kai peal ikka sõb­ra­likke sõnu ning ühist aru­telu jaht­klubi baa­ris pika laua taga.

Priitu näeb tihti Kalevi Jaht­klu­bis Leila kal­lal toi­me­ta­mas. Ja tal on põh­just oma sala­pä­rast muiet hoida ka – Leila on praegu vee­rand­ton­niste ehk siis ORC VI võist­lus­gru­pis üheks nobe­da­maks alu­seks trimmitud-sõidetud jaht. Leila meda­li­vär­vi­des tule­mu­sed anna­vad uhku­seks ka põhjust:

• Ava­mere Eesti Kari­ka­võist­lused 2009 – III koht.
• Ava­mere Eesti Kari­ka­võist­lused 2010 – II koht.
• Kalevi Jaht­klubi Delfi 2010 kol­ma­päe­va­re­gat­tide koond­ar­ves­tus – II koht.
• Tal­linna Meist­ri­võist­lused 2010 — II koht.
• Kalevi Jahk­lubi kol­ma­päe­va­re­gat­tide arves­tuses on saa­vu­ta­tud mit­meid I, II ja III auhin­na­lisi kohti.

Aja­kirja Paat 2010 sügis­numb­ris ilmus artik­kel Pola­rise kui jahi kohta, ning lisaks per­soo­ni­lood osade jahtide ja nende kap­te­nite kohta. Paadi lah­kel loal aval­dame need artik­lid ka siin järgemööda.

Tekst And­res Aavik

Jahi­oma­nik ole­mine, ava­me­re­re­gat­ti­del osa­le­mine ning pii­ra­matu pur­je­ta­mis­rõõm pole sugugi ainult mul­ti­mil­jo­nä­ri­dele kät­te­saa­dav lõbu, tões­tab varsti 30-aastaseks saav jahi­klass, kodu­maist päritolu „vee­rand­ton­nine” Polaris.

Aas­tal 2008 hää­le­ta­sime koos elu­kaas­la­sega Haap­sa­lus elu esi­me­sele rega­tile kaas­rei­si­ja­teks. Seal nägime esi­mest korda pur­je­ta­mas ka paati, mida kut­suti Pola­ri­seks. Sõit oli pikk ja lah­ket küüti pak­ku­nud pur­je­ta­jad jõud­sid Pola­ris­test põh­ja­li­kult paja­tada. „Kaks pange vett kal­lu­ta­ja­tele ja üks pang roo­li­me­hele igalt lai­nelt“, muiga­sid koge­nud võist­lus­pur­je­ta­jad. Vene asi, ajast ja arust, liiga pöö­rane racer, mõt­lesin ise. Aga midagi jäi hinge krii­pima. Graat­si­li­sed sport­li­kud joo­ned ja usku­matu ker­gus, mil­lega ta lai­ne­tel liug­les. Seitse kuud hil­jem olime sõb­raga kahe­peale Pola­rise oma­ni­kud. Algas üks vah­va­maid perioode meie elus. Ja see kestab!

Kui esi­mene pro­to­tüüp nimega „Pola­ris“ 1984. aas­tal ilma­val­gust nägi, ei osa­nud ehk keegi arvata, et see paa­di­tüüp ka 26 aas­tat hil­jem ava­me­re­pur­je­ta­mise Eesti meist­ri­tiitli nap­sata võib. Ilma­val­gust, kus­juu­res, nägi Pola­ris esma­kord­selt Ees­tis, eri­ne­va­tel and­me­tel on neid too­de­tud kokku ligi 400. Pea­mi­selt eks­por­diks, kuid juba on esi­mene paat ka Soo­mest tagasi oste­tud ja peat­selt Eesti lipu all sei­la­mas. Soo­mes ja Lätis on Pola­risi veel mit­meid müügis.

Täna on Pola­ris­tel pur­je­spor­dis endi­selt täh­tis roll. Ja mitte ainult pur­je­spor­dis vaid ka pur­je­ta­mise eden­da­mises üle­üldi­selt. 100 000 Eesti krooni eest on soo­vi­jal või­ma­lik soe­tada pur­je­jaht, mis sobib nii võist­le­miseks kui ka õppi­miseks. Ja miks mitte võis­tel­des õppi­miseks? Täna, kõi­gest kaks hoo­aega peale Pola­rise soe­ta­mist, võime paa­ri­me­hega jul­gelt väita, et teame pur­je­ta­mi­sest ja jahi hool­da­mi­sest nii mõn­dagi. Kind­lasti mitte võrd­väär­selt mees­tega, kes juba koo­li­ee­li­kust saati merd sõit­nud, kuid meie õppi­mis­kõ­ver on kind­lasti olnud väga järsk ning alus­ta­tud prak­ti­li­selt nullist.

Täna sei­lab Eesti vetel 22 Pola­ris tüüpi jahti, mil­lest 16 on hoo­ajal 2010 ka eri­ne­vate võist­luste star­dis näh­tud. Arves­ta­des paat­kon­naks 4–7 mees­kon­na­lii­get, on meil seega ligi­kaudu 120 Pola­ri­sel pur­je­ta­jat. Tek­ki­nud on oma­va­hel tihe­dasti suht­lev selts­kond, kes nii üks­teist kui ka uusi tuli­jaid igati toe­ta­vad. Nõu ja jõuga. Alati on keegi, kel sar­nane prob­leem või mure enne ette tul­nud. Meil on aktiivne mai­li­list ning peale igat võist­lust on kõik „väi­ke­paat­ni­kud“ alati ühe laua taga. Sää­rast üht­sust ei ole üheski tei­ses võist­lus­gru­pis või klas­sis: jaht­klu­bis tõs­te­takse kõik vabad lauad alati ühte ritta kokku.

—

Paa­dist. Pola­ris on konst­ruee­ri­tud IOR 1/4-ton reegli järgi, mis omal ajal võist­lus­paa­tide disai­nis suurt rolli män­gis. Sel­lest tule­ne­valt on ta ise­loo­mu­li­kult ümara kere­ku­juga ning pikalt vee kohale ula­tuva aht­riga, mis sei­la­tes vee­liini pikendab. Pik­kust on paa­dil napid 7,6 meet­rit. Süvis 1,5–1,8 meet­rit teeb ligi­pää­se­ta­vaks kõik pea­mised väi­ke­sa­da­mad. Et tege­mist on ikkagi puhast­verd võist­lus­paa­diga, on trim­mi­või­ma­lusi roh­kem, kui silm sele­tab. Tei­si­sõnu on mees­konna kasu­tuses üle 20 eri­neva otsa, millele kõi­gile Pola­ris äär­mi­selt rei­palt rea­gee­rib. Nen­des orien­tee­ru­mine võib aga pal­jude mees­kon­dade jaoks algu­ses paras väl­ja­kutse olla. Pooli neist pal­ju­des teis­tes paa­ti­des polegi, kuid nen­dega võib nii ära har­juda, et hil­jem enam ilma ei oskagi.

—

Tege­li­kult on kõik Pola­ri­sed eri­ne­vad. Olgu siis tag­las­tuse, teki, kiilu või roo­li­lehe poo­lest. Käi­tu­vad nad aga kau­nis sar­na­selt. Kuni aas­tani 1992 too­de­tud kere­del on sis­se­plas­ti­tud tugev­dusi natuke vähem ja maga­mis­koid on pui­dust. 1992. aas­tal ja hil­jem too­de­tud mude­li­tel on pea vöö­rist aht­rini ula­tu­vad koid kere külge plas­ti­tud, need toi­mivad ka tugev­dus­tena ja tee­vad paadi märksa jäi­ge­maks. Samuti on kok­pit ehk pur­je­ta­jate pea­mine töö­ala, opti­mee­ri­tud kree­nis ole­misele ning ka ruumi on märksa roh­kem. Seni­tead­mata põh­jus­tel on „uuema tüübi“ Pola­ris­tel ka rool veidi tund­li­kum ning mee­nu­tab oma käi­tu­mi­selt pigem svert­paati kui kiil­jahti. Merel on aga nii uuemad kui vanemad Pola­ri­sed kõik võrd­sed. Pal­ju­del paa­ti­del on stan­dardne leht­kiil asen­da­tud modern­sema bulb–kii­luga, mis parandab püs­tu­vust ja mere­kind­lust. Pal­ju­del on uue pro­fii­liga roo­li­le­hed, mis taga­vad parema kont­rolli suure lai­nega. Suu­re­mal osal Pola­ris­test puu­dub iga­su­gune sisus­tus, sõna „askeet­lik” on siin­ko­hal mee­li­tus. Tava­li­selt on ainsa muga­vu­sena ole­mas mad­rat­sid. Miski mui­dugi ei takista oma­ni­kul pai­gal­da­mast tava­pä­ra­seid muga­vusi nagu pliit, käimla ja kraa­ni­kauss. Aga reaal­selt puu­dub sel­leks kõi­geks vaja­dus – Eesti on väike ja tava­li­selt jõuab piruka ning või­leiva toel enne järg­misse sada­ma­kõrtsi, kui supi­keet­mine häda­va­ja­likuks muu­tub. Tua­lettruumi ase­mel on Pola­ris­tel pang ja seni pole veel kuulda olnud, et ka pirt­sa­ka­mad daamid selle üle kurt­nud oleks.

Vihje, miks Pola­ris­tel muga­vus­tele palju mõel­dud pole, anna­vad tema sõi­du­oma­du­sed. Muga­vu­sed kaa­lu­vad. Sport­jahi kaal on alati olu­line, kuid kerge Pola­rise pari­mad kül­jed tule­vad välja vaik­ses tuu­les. 1-4m/s on maa­gi­line tuu­le­va­he­mik, kus võib mööda sõita ka märksa suu­re­ma­test ja muu­des tin­gi­mus­tes kii­re­ma­test alus­test. Suu­rim sõi­du­rõõm on 5-7m/s tuu­lega, kus Pola­ris just­kui tuule alla võtaks. Ta sõi­dab krüs­sus tera­valt tuulde ning on alla­tuu­les krap­sa­kas. Ala­tes 8m/s on juba või­ma­lik üksi­ku­tel suu­re­ma­tel lai­ne­tel alla­tuu­les glis­see­rida. See nõuab aga väga oskus­likku roo­li­me­he­tööd ning spin­na­ke­ri­soodi käsit­le­mist. Ala­tes 10m/s on tuul juba natuke tuge­vam kui väi­ke­sele sport­paa­dile vaja ning väh­ese sõi­du­ko­ge­mu­sega võib jää­dagi kor­da­mööda vasaku ja parema par­daga broachima (ehk eda­si­lii­ku­mise ase­mel tuule mõjul vette külili lüka­tud saada). Kui aga paadi üle kont­rolli suu­dad säi­li­tada, on adre­na­liini roh­kem kui küll. Kui­das ka pur­je­sid ei sätiks, paat liht­salt läheb. Kii­ren­dus toi­mub pea het­ke­li­selt. Tunne on iga­külg­selt võr­rel­dav kaas­aeg­sete ult­ra­mo­dern­sete sport­paa­ti­dega. Mis mui­dugi on hoo­pis tei­ses hinnaklassis.

Juba teist aas­tat kor­ral­da­takse Ees­tis võist­lusi, mis mõel­dud ees­kätt Pola­ris­tele, kuid on ava­tud ka teis­tele sar­naste oma­dus­tega pur­je­jahti­dele. Amet­li­kest pal­li­ar­ves­tu­sega (s.o. võist­lus­koe­fit­sient, mille saa­miseks paadi ja pur­jede iga viim­negi mõõt piin­liku täp­su­sega üle kont­rol­li­takse) võist­lus­test on toi­mu­nud Vee­rand­ton­niste Kari­kas, kus juba kaks aas­tat jär­jest on sel­gi­ta­tud pari­mad lühi­ra­jal. Ise­keskis on kor­ral­da­tud ka mit­meid mit­te­amet­likke pal­li­ar­ves­tuseta võist­lusi. Nii lühi­ra­jal kui ka spon­taan­selt vali­tud mär­kide vahel Tal­linna lahel. Lühi­ra­ja­sõi­dus on aga Pola­ri­sed kõige võrd­se­mad ning kii­rei­ma­tel ja koge­nui­ma­tel on ras­kem pikalt eest ära „ujuda“. See­tõttu on just see kõige huvi­ta­vam ja pin­ge­li­sem võist­lus­vorm. Olu­line on sõita puhtas, sega­mata tuu­les, mitte olla sun­ni­tud reeg­li­te­ko­ha­selt kon­ku­ren­ti­dele teed andma ning mitte eksida manööv­ri­tega. Vaid aas­ta­te­pik­kuse koge­mu­sega tulev peentrimm ei ole kind­lasti täht­saim. Kõige vah­vam on aga see, et nii võib ühe märgi ümber koba­ras olla kaheksa ühe­su­gust paat – sagi­mist kui palju. Mui­dugi on Pola­ri­sel huvi­tav sõita ka pike­maid võist­lus­sõite, kuna pea alati on kus­kil lähe­dal teine sama tüüpi paat, mil­lega mõõtu võtta.

Esi­mene samm oma paadi ost­mis­eni on alati väga valu­line. Hind, varus­tus, mere­kind­lus, käi­gu­oma­du­sed – neid kõiki on väga raske oma­va­hel kokku sobi­tada. Meie pea­miseks kri­tee­riu­miuks oli leida mõis­tus­pä­ra­sesse hin­na­klassi kuu­luv paat, mil­lel pur­je­tama õppida. Tagant­järgi ja märksa koge­ne­nu­mana ei oskaks ka nüüd pare­mat vali­kut teha, kui endi­selt Pola­ris. Pea­legi, Eesti asi ja osa meie pur­je­ta­mis­aja­loost. Konk­reet­seid Polaris-klassi paate tut­vus­tame lähe­malt järg­ne­va­tes aja­kirja Paat osades.

Pär­nus müüakse vee­rand­ton­nist jahti Con­rad 25R, nimega Terje. Lis­a­in­fot jahi kohta saab nende kodukalt:

http://web.zone.ee/kjanno8/proov3/andmed.htm

Hin­naks küsi­takse 7000€

Kon­takt: 5160377

Sak­sa­maal on veel üks Pola­ris (seal tun­tud ka kui “Baron 76″) müüki tul­nud, see­kord oma­pä­rase nimega “Mul­lewupp” (GER-5063).

Hind on üks­jagu soo­lane, aga piltide järgi tun­dub väga heas kor­ras ole­vat. Oma­niku käest saab otse küsida lis­a­in­fot ja pilte: info@gaastra-sails.de

http://www.boatshop24.com/de/segelboote/refit-2009-baron-76-polaris1-4-to-2740121

Kül­lap on ena­mus juba kuul­nud või mär­ga­nud, ent olgu ka siin blo­gis maha hõi­ga­tud, et värs­kes aja­kirja “Paat” numb­ris on And­res Aaviku ladus sis­se­ju­ha­tus Pola­riste maailma.

Hoiame pöialt, et  rea­li­see­ruks ka plaan kir­ju­tada igas numb­ris mõnest konk­reet­sest Polarisest.

Keva­del kal­dale jää­nud Pola­ris Vesi­len­nuk on saa­nud endale uued ree­de­rid ja läbib tal­vel suu­re­mat tüüpi uuen­dus­kuuri. Uus mees­kond on võt­nud ette ja tei­nud jahi tar­vis ka uue blogi, kus nende käe­käi­gul saab silma peale hoida

http://vesilennuk.polaris-yachts.ee/

Loo­de­ta­vasti näeme neid juba vees ja star­ti­des kohe hoo­aja alguses.

Pola­ris Loviise peal on teh­tud üks väga kau­nis muu­si­ka­vi­deo, teki­tab kohe igat­suse suve järele …

Mari Kal­kun — Hom­mi­ku­valge from Tolm Stuu­dio on Vimeo.