Tekst: Pee­ter Bõstrov

Kui Priit Põldma oli mõned aas­tad merel huvi­sõite tei­nud, muu­hul­gas jaht Lin­daga Got­lan­dil ja Chris­tiansø saa­rel käi­nud ning Väiname­rel sei­la­nud, oli käsi merele antud ja alga­sid oma jahi otsin­gud. 1998 saigi Priit mõned aas­tad Ridas Jahts hoo­vil seis­nud Polaris-tüüpi kere oma­nikuks, val­mis­ta­mis­aasta 1991, toot­mis­num­ber 16. Leht­kiilu ja kere­kuju järgi on see Pola­rise nn modi­fit­see­ri­tud variant. Miks lan­ges valik just Pola­ri­sele, polegi lõpuni selge, aga tagant­jä­rele osu­tus otsus õigeks: vee­rand­ton­nise ülal­pi­da­mine on võr­rel­des suu­re­mate jahti­dega tun­du­valt soodsam.

Koos­töös fir­maga Ridas Jahts komp­lek­tee­riti mast, tag­las ja muu vaja­mi­nev. Lei­laks ris­ti­tud alus lasti vette 20. juu­lil 1998 ja tea­daole­valt onLeila üks vähe­seid võist­lus­jahte Pola­riste seas, kes on vet­te­lask­mi­sest peale ühe ja sama oma­niku käes olnud. Esialgu sõi­deti rahu­like ilma­dega Tal­linna lahel ja käidi Nais­saa­rel. Nagu süües kas­vab isu, nii tär­kab ka merel sõi­tes soov nihu­tada sil­ma­piir üha kau­ge­male. See­tõttu võt­tis Leila juba aas­tal 1999 ette Muhu Väina regati. Esi­me­sel kor­ral auhin­na­kohtade kon­ku­rent­sis osa­le­mist ei ooda­tudki. Ees­mär­giks seati, et jaht ja mees­kond ter­veks jääk­sid ning et peale etappi vähe­malt bändi esi­ne­miseks sada­masse jõu­taks. Need ees­mär­gid ka täi­deti. Leila esi­me­sest Muhu Väina rega­tist on kap­te­nil mee­les ka õnne­lik õnne­tus, Lei­lal puru­nes Pärnu –Kihnu eta­pil tuge­vas tuu­les vöörstaagi vöö­ri­kin­ni­tus. Masti mur­du­mist takis­tas vöörikantslisse

kin­ni­ta­tud gen­na­ke­ri­vall, nimelt sõi­tis Leila esi­me­sed aas­tad gen­na­keriga, mis oli Priidu sõnul vee­rand­ton­nise Pola­rise jaoks üks iga­vesti kap­riisne puri. Pol­nudki siis muud, tagasi Pär­nusse keevitama.

Roo­mas­saa­rest ala­nud 2004. aasta Muhu Väina rega­tilt mee­nub Prii­dule, et esi­me­sel eta­pil käi­sid pal­jud jahid Alli­rahu mada­liku ümb­ru­ses kii­luga kivi­del. Sõi­deti siis üks­kord hil­jem kõva ilmaga Roo­mas­saa­rest Tal­linna, Alli­ra­hust loode poolt mööda. Vae­valt jõu­dis Priit suvi­seid Muhu Väina int­si­dente mee­nu­tada, kui mada­laks läks ja bulba oht­liku kolina saa­tel mööda kive käis. Jõuti veel purje järgi lasta ja kap­ten asus kurssi kont­rol­lima. Navi­gat­sioo­ni­viga oli vae­valt paar meet­rit ja pöör­de­märk oli GPS-is karile liiga lähe­dale pandud.

Esi­mes­tel aas­ta­tel sõi­tis Leila soo­di­mees Heiki Jüri­loga, 2003. aas­tast tänaseni on trim­meriks Jaan Laasalu. Tõsi­asi on, et võist­lus­jaht kulub huvi­pur­je­ka­test mit­meid kordi kii­re­mini ning paran­dusi ja täius­ta­mis­töid on Lei­lal teh­tud kogu aeg. Koge­muste suu­re­ne­des uuen­dati ja trim­miti tag­last – esialgse gen­na­keri asen­das spin­na­ker, tõsise hüppe kii­ru­ses andis masti vahe­tus 2009. aastal.

Priidu arva­tes on Pola­riste ja vee­rand­ton­niste võist­lus­klassi juu­res eriti tore kap­te­nite ja mees­kon­dade sõb­ra­lik, oma­va­hel tihe­dalt suht­lev selts­kond. Ehkki võist­luses köe­takse sageli kired kuu­maks, jät­kub hil­jem kai peal ikka sõb­ra­likke sõnu ning ühist aru­telu jaht­klubi baa­ris pika laua taga.

Priitu näeb tihti Kalevi Jaht­klu­bis Leila kal­lal toi­me­ta­mas. Ja tal on põh­just oma sala­pä­rast muiet hoida ka – Leila on praegu vee­rand­ton­niste ehk siis ORC VI võist­lus­gru­pis üheks nobe­da­maks alu­seks trimmitud-sõidetud jaht. Leila meda­li­vär­vi­des tule­mu­sed anna­vad uhku­seks ka põhjust:

• Ava­mere Eesti Kari­ka­võist­lused 2009 – III koht.
• Ava­mere Eesti Kari­ka­võist­lused 2010 – II koht.
• Kalevi Jaht­klubi Delfi 2010 kol­ma­päe­va­re­gat­tide koond­ar­ves­tus – II koht.
• Tal­linna Meist­ri­võist­lused 2010 — II koht.
• Kalevi Jahk­lubi kol­ma­päe­va­re­gat­tide arves­tuses on saa­vu­ta­tud mit­meid I, II ja III auhin­na­lisi kohti.

This entry was posted on Friday, June 24th, 2011 at 14:31 and is filed under Uncategorized. You can follow any responses to this entry through the RSS 2.0 feed. Both comments and pings are currently closed.