Aja­kirja Paat 2010 sügis­numb­ris ilmus artik­kel Pola­rise kui jahi kohta, ning lisaks per­soo­ni­lood osade jahtide ja nende kap­te­nite kohta. Paadi lah­kel loal aval­dame need artik­lid ka siin järgemööda.

---

Pola­rise teine tulemine

Tekst And­res Aavik

Jahi­oma­nik ole­mine, ava­me­re­re­gat­ti­del osa­le­mine ning pii­ra­matu pur­je­ta­mis­rõõm pole sugugi ainult mul­ti­mil­jo­nä­ri­dele kät­te­saa­dav lõbu, tões­tab varsti 30-aastaseks saav jahi­klass, kodu­maist päritolu „vee­rand­ton­nine” Polaris.

Aas­tal 2008 hää­le­ta­sime koos elu­kaas­la­sega Haap­sa­lus elu esi­me­sele rega­tile kaas­rei­si­ja­teks. Seal nägime esi­mest korda pur­je­ta­mas ka paati, mida kut­suti Pola­ri­seks. Sõit oli pikk ja lah­ket küüti pak­ku­nud pur­je­ta­jad jõud­sid Pola­ris­test põh­ja­li­kult paja­tada. „Kaks pange vett kal­lu­ta­ja­tele ja üks pang roo­li­me­hele igalt lai­nelt“, muiga­sid koge­nud võist­lus­pur­je­ta­jad. Vene asi, ajast ja arust, liiga pöö­rane racer, mõt­lesin ise. Aga midagi jäi hinge krii­pima. Graat­si­li­sed sport­li­kud joo­ned ja usku­matu ker­gus, mil­lega ta lai­ne­tel liug­les. Seitse kuud hil­jem olime sõb­raga kahe­peale Pola­rise oma­ni­kud. Algas üks vah­va­maid perioode meie elus. Ja see kestab!

Kui esi­mene pro­to­tüüp nimega „Pola­ris“ 1984. aas­tal ilma­val­gust nägi, ei osa­nud ehk keegi arvata, et see paa­di­tüüp ka 26 aas­tat hil­jem ava­me­re­pur­je­ta­mise Eesti meist­ri­tiitli nap­sata võib. Ilma­val­gust, kus­juu­res, nägi Pola­ris esma­kord­selt Ees­tis, eri­ne­va­tel and­me­tel on neid too­de­tud kokku ligi 400. Pea­mi­selt eks­por­diks, kuid juba on esi­mene paat ka Soo­mest tagasi oste­tud ja peat­selt Eesti lipu all sei­la­mas. Soo­mes ja Lätis on Pola­risi veel mit­meid müügis.

Täna on Pola­ris­tel pur­je­spor­dis endi­selt täh­tis roll. Ja mitte ainult pur­je­spor­dis vaid ka pur­je­ta­mise eden­da­mises üle­üldi­selt. 100 000 Eesti krooni eest on soo­vi­jal või­ma­lik soe­tada pur­je­jaht, mis sobib nii võist­le­miseks kui ka õppi­miseks. Ja miks mitte võis­tel­des õppi­miseks? Täna, kõi­gest kaks hoo­aega peale Pola­rise soe­ta­mist, võime paa­ri­me­hega jul­gelt väita, et teame pur­je­ta­mi­sest ja jahi hool­da­mi­sest nii mõn­dagi. Kind­lasti mitte võrd­väär­selt mees­tega, kes juba koo­li­ee­li­kust saati merd sõit­nud, kuid meie õppi­mis­kõ­ver on kind­lasti olnud väga järsk ning alus­ta­tud prak­ti­li­selt nullist.

Täna sei­lab Eesti vetel 22 Pola­ris tüüpi jahti, mil­lest 16 on hoo­ajal 2010 ka eri­ne­vate võist­luste star­dis näh­tud. Arves­ta­des paat­kon­naks 4–7 mees­kon­na­lii­get, on meil seega ligi­kaudu 120 Pola­ri­sel pur­je­ta­jat. Tek­ki­nud on oma­va­hel tihe­dasti suht­lev selts­kond, kes nii üks­teist kui ka uusi tuli­jaid igati toe­ta­vad. Nõu ja jõuga. Alati on keegi, kel sar­nane prob­leem või mure enne ette tul­nud. Meil on aktiivne mai­li­list ning peale igat võist­lust on kõik „väi­ke­paat­ni­kud“ alati ühe laua taga. Sää­rast üht­sust ei ole üheski tei­ses võist­lus­gru­pis või klas­sis: jaht­klu­bis tõs­te­takse kõik vabad lauad alati ühte ritta kokku.

—

Paa­dist. Pola­ris on konst­ruee­ri­tud IOR 1/4-ton reegli järgi, mis omal ajal võist­lus­paa­tide disai­nis suurt rolli män­gis. Sel­lest tule­ne­valt on ta ise­loo­mu­li­kult ümara kere­ku­juga ning pikalt vee kohale ula­tuva aht­riga, mis sei­la­tes vee­liini pikendab. Pik­kust on paa­dil napid 7,6 meet­rit. Süvis 1,5–1,8 meet­rit teeb ligi­pää­se­ta­vaks kõik pea­mised väi­ke­sa­da­mad. Et tege­mist on ikkagi puhast­verd võist­lus­paa­diga, on trim­mi­või­ma­lusi roh­kem, kui silm sele­tab. Tei­si­sõnu on mees­konna kasu­tuses üle 20 eri­neva otsa, millele kõi­gile Pola­ris äär­mi­selt rei­palt rea­gee­rib. Nen­des orien­tee­ru­mine võib aga pal­jude mees­kon­dade jaoks algu­ses paras väl­ja­kutse olla. Pooli neist pal­ju­des teis­tes paa­ti­des polegi, kuid nen­dega võib nii ära har­juda, et hil­jem enam ilma ei oskagi.

—

Tege­li­kult on kõik Pola­ri­sed eri­ne­vad. Olgu siis tag­las­tuse, teki, kiilu või roo­li­lehe poo­lest. Käi­tu­vad nad aga kau­nis sar­na­selt. Kuni aas­tani 1992 too­de­tud kere­del on sis­se­plas­ti­tud tugev­dusi natuke vähem ja maga­mis­koid on pui­dust. 1992. aas­tal ja hil­jem too­de­tud mude­li­tel on pea vöö­rist aht­rini ula­tu­vad koid kere külge plas­ti­tud, need toi­mivad ka tugev­dus­tena ja tee­vad paadi märksa jäi­ge­maks. Samuti on kok­pit ehk pur­je­ta­jate pea­mine töö­ala, opti­mee­ri­tud kree­nis ole­misele ning ka ruumi on märksa roh­kem. Seni­tead­mata põh­jus­tel on „uuema tüübi“ Pola­ris­tel ka rool veidi tund­li­kum ning mee­nu­tab oma käi­tu­mi­selt pigem svert­paati kui kiil­jahti. Merel on aga nii uuemad kui vanemad Pola­ri­sed kõik võrd­sed. Pal­ju­del paa­ti­del on stan­dardne leht­kiil asen­da­tud modern­sema bulb–kii­luga, mis parandab püs­tu­vust ja mere­kind­lust. Pal­ju­del on uue pro­fii­liga roo­li­le­hed, mis taga­vad parema kont­rolli suure lai­nega. Suu­re­mal osal Pola­ris­test puu­dub iga­su­gune sisus­tus, sõna „askeet­lik” on siin­ko­hal mee­li­tus. Tava­li­selt on ainsa muga­vu­sena ole­mas mad­rat­sid. Miski mui­dugi ei takista oma­ni­kul pai­gal­da­mast tava­pä­ra­seid muga­vusi nagu pliit, käimla ja kraa­ni­kauss. Aga reaal­selt puu­dub sel­leks kõi­geks vaja­dus – Eesti on väike ja tava­li­selt jõuab piruka ning või­leiva toel enne järg­misse sada­ma­kõrtsi, kui supi­keet­mine häda­va­ja­likuks muu­tub. Tua­lettruumi ase­mel on Pola­ris­tel pang ja seni pole veel kuulda olnud, et ka pirt­sa­ka­mad daamid selle üle kurt­nud oleks.

Vihje, miks Pola­ris­tel muga­vus­tele palju mõel­dud pole, anna­vad tema sõi­du­oma­du­sed. Muga­vu­sed kaa­lu­vad. Sport­jahi kaal on alati olu­line, kuid kerge Pola­rise pari­mad kül­jed tule­vad välja vaik­ses tuu­les. 1-4m/s on maa­gi­line tuu­le­va­he­mik, kus võib mööda sõita ka märksa suu­re­ma­test ja muu­des tin­gi­mus­tes kii­re­ma­test alus­test. Suu­rim sõi­du­rõõm on 5-7m/s tuu­lega, kus Pola­ris just­kui tuule alla võtaks. Ta sõi­dab krüs­sus tera­valt tuulde ning on alla­tuu­les krap­sa­kas. Ala­tes 8m/s on juba või­ma­lik üksi­ku­tel suu­re­ma­tel lai­ne­tel alla­tuu­les glis­see­rida. See nõuab aga väga oskus­likku roo­li­me­he­tööd ning spin­na­ke­ri­soodi käsit­le­mist. Ala­tes 10m/s on tuul juba natuke tuge­vam kui väi­ke­sele sport­paa­dile vaja ning väh­ese sõi­du­ko­ge­mu­sega võib jää­dagi kor­da­mööda vasaku ja parema par­daga broachima (ehk eda­si­lii­ku­mise ase­mel tuule mõjul vette külili lüka­tud saada). Kui aga paadi üle kont­rolli suu­dad säi­li­tada, on adre­na­liini roh­kem kui küll. Kui­das ka pur­je­sid ei sätiks, paat liht­salt läheb. Kii­ren­dus toi­mub pea het­ke­li­selt. Tunne on iga­külg­selt võr­rel­dav kaas­aeg­sete ult­ra­mo­dern­sete sport­paa­ti­dega. Mis mui­dugi on hoo­pis tei­ses hinnaklassis.

Juba teist aas­tat kor­ral­da­takse Ees­tis võist­lusi, mis mõel­dud ees­kätt Pola­ris­tele, kuid on ava­tud ka teis­tele sar­naste oma­dus­tega pur­je­jahti­dele. Amet­li­kest pal­li­ar­ves­tu­sega (s.o. võist­lus­koe­fit­sient, mille saa­miseks paadi ja pur­jede iga viim­negi mõõt piin­liku täp­su­sega üle kont­rol­li­takse) võist­lus­test on toi­mu­nud Vee­rand­ton­niste Kari­kas, kus juba kaks aas­tat jär­jest on sel­gi­ta­tud pari­mad lühi­ra­jal. Ise­keskis on kor­ral­da­tud ka mit­meid mit­te­amet­likke pal­li­ar­ves­tuseta võist­lusi. Nii lühi­ra­jal kui ka spon­taan­selt vali­tud mär­kide vahel Tal­linna lahel. Lühi­ra­ja­sõi­dus on aga Pola­ri­sed kõige võrd­se­mad ning kii­rei­ma­tel ja koge­nui­ma­tel on ras­kem pikalt eest ära „ujuda“. See­tõttu on just see kõige huvi­ta­vam ja pin­ge­li­sem võist­lus­vorm. Olu­line on sõita puhtas, sega­mata tuu­les, mitte olla sun­ni­tud reeg­li­te­ko­ha­selt kon­ku­ren­ti­dele teed andma ning mitte eksida manööv­ri­tega. Vaid aas­ta­te­pik­kuse koge­mu­sega tulev peentrimm ei ole kind­lasti täht­saim. Kõige vah­vam on aga see, et nii võib ühe märgi ümber koba­ras olla kaheksa ühe­su­gust paat – sagi­mist kui palju. Mui­dugi on Pola­ri­sel huvi­tav sõita ka pike­maid võist­lus­sõite, kuna pea alati on kus­kil lähe­dal teine sama tüüpi paat, mil­lega mõõtu võtta.

Esi­mene samm oma paadi ost­mis­eni on alati väga valu­line. Hind, varus­tus, mere­kind­lus, käi­gu­oma­du­sed – neid kõiki on väga raske oma­va­hel kokku sobi­tada. Meie pea­miseks kri­tee­riu­miuks oli leida mõis­tus­pä­ra­sesse hin­na­klassi kuu­luv paat, mil­lel pur­je­tama õppida. Tagant­järgi ja märksa koge­ne­nu­mana ei oskaks ka nüüd pare­mat vali­kut teha, kui endi­selt Pola­ris. Pea­legi, Eesti asi ja osa meie pur­je­ta­mis­aja­loost. Konk­reet­seid Polaris-klassi paate tut­vus­tame lähe­malt järg­ne­va­tes aja­kirja Paat osades.

This entry was posted on Friday, June 24th, 2011 at 14:27 and is filed under Uncategorized. You can follow any responses to this entry through the RSS 2.0 feed. Both comments and pings are currently closed.