Tekst: And­res Aavik

Kui­das Jens Eneli lei­dis, ei usu üldi­selt keegi. Väi­de­ta­valt tegi ta „tööd“, kui veetehnika.ee lehel mil­jo­nik­roo­niste ja kal­li­mate aluste vahelt 79 000 krooni maksva Pola­rise lei­dis. Kont­rast tun­dus nii­võrd jabur, et proo­vi­sõit lepiti kokku juba järg­miseks päe­vaks ning sõi­du­päeva õhtul oli teh­tud ka otsus oma esi­mene pur­je­kas osta. Aasta oli 2008. Tõsi, see ei olnud Jensi elus esi­mene kord seda tüüpi alust näha — 90date aas­ta­tel lõpus käidi koos onuga Piri­tal Pola­rise pro­to­tüüpi uudis­ta­mas ja pea­aegu oleks ka kau­baks läi­nud. Oma aja kohta oli tege­mist müs­ti­li­selt võim­sate joon­tega puhast­verd võist­lus­paa­diga. Eks tege­li­kult teki­tab Pola­ris veel tänagi sama emotsiooni.

Eneli on väga staa­ži­kas ja kireva aja­looga paat. Algus­aas­ta­tel kuu­lus ta Tal­linna Polü­teh­ni­li­sele Ins­tituu­dile ning sel­lest ajast pole ka suurt midagi teada. Järg­mine oma­nik oli Too­mas Soots, kelle juh­ti­misel tuli paat kaks korda Eesti meist­riks ava­me­re­pur­je­ta­mises ehk Muhu Väina rega­til. Teada on veel ka vähe­malt üks hõbe ning üks nel­jas koht. Peale seda on Ene­liga lühi­aja­li­selt sõit­nud veel mit­med kap­te­nid, oma­niku kindla käe puu­du­mise tõttu on Jens pida­nud ka kõvasti vaeva nägema. Paat oli käest ära las­tud ning pärast esi­mest hoo­aega tuli ette võtta suu­re­mad reno­vee­ri­mis­tööd. Pal­jud tööd tuli ise ära teha. Aga see pole õnne­likku ree­de­rit kübetki mor­jen­da­nud. Pigem on pan­nud paati ja selle hool­da­mist aus­tama ning mõistma.

Mis on Eneli juu­res eri­list? Sellele on kap­te­nil kohe mitu vas­tust võtta. Kõi­ge­pealt kõige lahe­dam mees­kond. See­jä­rel pikk ja kirju aja­lugu. Tänu Too­mas Soot­sile teavad paati kõik Eesti pur­je­ta­jad ning pal­ju­del on temast ka mõni lugu rää­kida. Ja sugu­võsa on suur: lõpp­e­nud suvel kohati kokku suisa viit Eneli pur­je­num­briga purje, seda mõne teise paadi peal – tunne on nagu võõ­rasemal, kes on oma vanade pur­je­dega tei­sed oma tiiva alla võt­nud. Ene­lil on mui­dugi oma ise­loom. Paat hak­kab lii­kuma ja vesi vili­sema juba 4m/s puhuva tuu­lega, sageli kui sõsar­lae­vad. Neiu on ka pirt­sa­kas ja raske talt­su­tada, väga tund­lik trimmi suh­tes. „Kõige kii­rem vanade pur­je­dega paat“, muhe­leb Jens. Lisaks on ta terve mees­konna kahe hoo­ajaga muu­tu­nud täiesti eba­usk­likuks. Kui Vanale ei vala, siis läheb alati midagi untsu. Ja kui juba üks asi läheb, siis läheb ikka teine ka.

Miks siis ikkagi peaks täie mõis­tu­sega ini­mene omale säärase pirt­saka, mitte just esi­me­ses noo­ruses võist­lus­paadi soe­tama, mis tahab kõvasti hoolt ja armas­tust? Ega ei peagi, vas­tab Jens. Ega vist ole ju ka täie mõis­tuse juu­res kip­per, kes kl 18:30 alga­vaks võist­luseks on kai peal val­mis juba 16:00 ja ei suuda starti ära oodata. Eks ta oma­moodi tõsi ole, oleme kõik ühte­moodi kai peal reas.

This entry was posted on Friday, June 24th, 2011 at 14:35 and is filed under Uncategorized. You can follow any responses to this entry through the RSS 2.0 feed. Both comments and pings are currently closed.